Eestirootsi keel

Eestirootsi keel
Piirkonnad	Lääne-Eesti
Keelesugulus	indoeuroopa keeled; germaani keeled; põhjagermaani keeled; idaskandinaavia keeled; eestirootsi keel

Eestirootslased Pakri saartelt, kes evakueeriti 1940. aasta sügisel Rootsi.

Eestirootsi keel ehk rannarootsi keel (ka rannarootslaste keel; rootsi keeles estlandssvenska) on Eestis keskajast kuni 1944. aastani (harva ka tänapäeval) rannarootslaste ehk eestirootslaste kõneldud rootsi keele kuju, mis liigitub rootsi keele idamurrete alla.^[1]

Eestirootsi keelt kõneldi peamiselt Lääne-Eesti rannikualadel ja saartel. Nende alade omanimetus oli Aiboland (ka Egeland) ja tähistas mõnes mõttes kodumaad. Ühtlasi võib neid alasid kokkuvõtvalt nimetada ka Eesti-Rootsiks (rootsi k. Svenskestland / Svenska Estland). Aibolandi alla kuulusid peamiselt Noarootsi (rootsi k. Nuckö) ja teised Haapsalu (rootsi k. Hapsal) ümbruses paiknevad piirkonnad ning saartest Hiiumaa (rootsi k. Dagö), Muhu (rootsi k. Moon), Naissaar (rootsi k. Nargö), Osmussaar (rootsi k. Odensholm), Vormsi (rootsi k. Ormsö), Ruhnu (rootsi k. Runö), Saaremaa (rootsi k. Ösel) ja Pakri saared (rootsi k. Rågöarna).^[2]

Eestirootsi keelt võidi kõnelda ka teistel maismaa aladel, kus elasid eestirootslased. Erinevad eestirootsi keele murrakud arenesid riigirootsi keelest sõltumatult aastasadade jooksul. Seeõttu on eestirootsi keeles palju vanamoodsaid ja ka täiesti uusi vorme. Paljud neist on kasutuses ka soomerootsi keeles. Kuni eestirootslaste põgenemiseni II maailmasõja ajal olid eestirootslaste aladel suhtluskeelteks nii rootsi kui ka eesti keel.^[2]

Peale Eesti taasiseseisvumist on eestirootsi keelele antud uus võimalus Hiiumaa ja Saaremaa põhikoolides valikkursusi õppides. Emakeelena on dialekt välja suremas. Peamised rääkijad on eakad inimesed, kes kuuluvad Eestist II maailmasõja ajal lapsena lahkunute põlvkonda. Eestis elas 7641 rootslast, kes asusid ümber või põgenesid 1943-1944 Nõukogude okupatsiooni kartuses Rootsi. Peale sellist sündmust jäi Eestisse umbes 1500 eestirootslast. Eestisse on jäänud rannarootsi keele oskajaid väga vähe ja peamiselt räägitakse seda Stockholmis.^[3] 1989. aastaks oli Eestisse jäänud vaid sadakond eestirootslast, neist viis Vormsi saarele. Maria Murman oli viimane, kes kohalikus murrakus laulis.^[4]

↑ "Põhjagermaani keeled". Vaadatud 7. oktoober 2021.
↑ ^2,0 ^2,1 Bergman, Olle (5. veebruar 2013). "Här flyr Estlands svenska". Språktidningen. Vaadatud 7. oktoober 2021.
↑ Asu, Eva Liina (1. detsember 2017). "Eestirootsi keele prosoodia tunnusjooni". Folk Belief and Media Group of the Estonian Literary Museum, Estonian Institute of Folklore, EKM Teaduskirjastus. Vaadatud 7. oktoober 2021.
↑ Fellman, Ida (6. aprill 2010, muudetud 19. mai 2016). "Estlandssvenskar på Ormsö 1989". Svenska Yle. Vaadatud 6. detsember 2021. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)

[1] "Põhjagermaani keeled". Vaadatud 7. oktoober 2021.

[:1-2] 2,0 ^2,1 Bergman, Olle (5. veebruar 2013). "Här flyr Estlands svenska". Språktidningen. Vaadatud 7. oktoober 2021.

[:0-3] Asu, Eva Liina (1. detsember 2017). "Eestirootsi keele prosoodia tunnusjooni". Folk Belief and Media Group of the Estonian Literary Museum, Estonian Institute of Folklore, EKM Teaduskirjastus. Vaadatud 7. oktoober 2021.

[4] Fellman, Ida (6. aprill 2010, muudetud 19. mai 2016). "Estlandssvenskar på Ormsö 1989". Svenska Yle. Vaadatud 6. detsember 2021. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)

[1]

[2]

[3]

[4]